Friday, January 30, 2009

PIRET ON GEENIUS

ABB

Ja alles nüüd avastasin , et kui vaatan aknast välja , paistab kaugelt sirelioksade vahelt just seesama õudne ABB punane logo . Kurvalt , kuid naeratades , vaatasin ma tuimalt seda punast logo . Pisarad valgusid mu põskedelt alla , põrandale . Nutan . Tunnen , et see punane märk seal kaugel - kaugel katusel ahistab mind . Nutan veel . Ei julge magama minna enne , kui tean , et see on kadunud . Kuid oma sisimas mälestuses tean , et ta ei kao kuhugi , mitte kuhugi . Ei , see ei ole võimalik . Punane märk ahistab siiani . Just nii kurjalt jälgib ta mind . Oma olematute silmadega . Järsku avastasin selle pastaka oma käest . Kirjutan paberile paar sõna . Ma ei näe , mida kirjutan , kuid teen seda südamega . Mu süda joonistab paberile , mida tunneb . Põrand on juba märg mu pisaratest . Võtan julguse kokku ja suure vaevaga julgen , silmad pisaratest märjad ja punased , mida olin joonistanud . Langen maha , minestades . Paberil vaatas mulle vastu hõbedane zilett . Ei , ei ole võimalik , mida mu süda tahab . Kas tõesti surma ? Punane märk on liialt ahistav , et üldse elada . Kas seda mu süda soovib ? Oh ei . Ei ole võimalik . Jooksen vannituppa , leian hõbedase zileti ja vaatan seda väriseva pilguga . Nutan . Ei usu seda kõike . Juba tunnen , kuidas hõbedane zilett mu roosat kätt kaheks lõikab ja punane veri voolab põrandale otse mu pisarate sisse . " Kas see on , mida tahad , " küsisin oma südamelt . Kas tõesti tahtis ta mu surma ? Juba vajun verekaotusest põrandale . Tõmblen . Põrand on külm . Võtan oma verise käe ja lajatan sellega valgele printpaberile . Rohkem ma ei elanud . Ma olin surnud ja igaveseks kadunud .
Kui ema hommikul mu tuppa tuli, nägi ta mu surnukeha ja seal kõrval paberit, millele oli joonistatud zilett ja selle alla punase verega maalitud ABB logo .. . . . . . . .
Ja enda vereloigus lebav igavikulist und magav tüdruk ei saanud kunagi teada , et tema süda soovis vaid raseeritud jalgu ..................

anna andeks Piret.

0 comments: